Eesti Pangaliit

Indrek Neivelti artikkel Eesti Päevalehes: Unustatud Venemaa


JÄRGMINE EESTI: Indrek Neivelt kutsub loobuma kolkapatriootlikust mõtteviisist ning panustama meie piirkonna tõmbekeskustele.

Veidi rohkem kui aasta pärast kuulub Eesti Euroopa Liitu. Kui visionäärid räägivad Euroopa arengust, arvatakse, et majanduslikult omavad suuremat mõjuvõimu suuremad linnad – nn tõmbekeskused. Meie piirkonna tõmbekeskuseks arvatakse kujunevat Stockholm, Helsingi, võib-olla Riia ja väljaspool Euroopa Liitu asuv Peterburi. Need on keskused, mis siinset arengut järgmise paarikümne aasta jooksul määravad. Tallinn on selles nägemuses lihtsalt üks osa nn Suur-Helsingi tõmbekeskusest.

Miks pole müügil Põhja-Euroopa kaarti? Ma olen üritanud osta sellist kaarti, kus kõik need linnad piisava suurusega peal on. Põhja-Euroopa kaarti: kaarti, kus on lisaks Balti riikidele ka Skandinaavia riigid ning osa Venemaast. Kahjuks pole ma seda leidnud.

Kaart peegeldab mõtteviisi. Kui valla- või maakonnakaarti imetleda, siis liigsuuri mõtteid pähe ei tule. Meie mõtteviis on viimase kümne aastaga muutunud väga kolkapatriootlikuks. Mõned ajaloolased arvavad, et eestlane ei ole viimase saja aasta jooksul olnud nii suur provintslane, kui ta seda täna on. Ehk kui laenata võrdlus Eesti peaministrilt – elame ja toimetame oma väikeses maailma tagahoovis.

Kui me räägime ainult Eestist ja meil käivad ainult Soome turistid, siis me jäämegi nn Lõuna Soomeks ning elu koondub nendesse paikadesse, kus käivad soomlased. Vaadakem aga meie asendit laiemalt.

Me oleme veidi rohkem kui aasta pärast EL-is ning siis ei ole piiri ei Lätiga, Soomega ega Rootsiga. Lõuna-Eesti tõmbekeskuseks muutub siis järk-järgult Riia, nii nagu see oli vanal Liivimaal. Lõuna-Eesti firmad müüvad oma kaupa rohkem ja rohkem Riias. Riias käiakse kontsertidel. Lõuna-Eesti inimesed hakkavad reisimiseks kasutama Riia lennujaama. Lätlased tulevad Otepääle suusatama jne.

Või võtame Saaremaa. Kui Saaremaa saab ükskord oma suure reisisadama, siis Stockholmi sõit võtab aega vaid mõne tunni. Kui olla väga suur optimist, ei pruugi Saaremaal pärast uut sadamat töökäsi jätkuda ning paljud inimesed kolivad mujalt Eestist sinna elama!

Kui kogu aeg rääkida ainult Eestist ja imetleda kaarti, mis Vilsandi taga ära lõpeb, ei tule ju mõtet, et Saaremaalt Stockholmi pole üldse mitte pikk maa ja seal on saarlased viletsamate paatidega käinud ka rohkem kui kaheksasada aastat tagasi.

Muutunud Venemaa. Ka oma suure idanaabri oleme suutnud peaagu unustada ning tähelepanuta jätnud aset leidnud arengud. Venemaa on president Vladimir Putini valitsemise ajal oluliselt muutunud: toimunud on palju reforme, osa neist on küll pooleli. Oluliselt on vähenenud riigi laenukoormus ning majandus kasvab jõudsalt. Venemaa välispoliitika on muutumas ning Lääne ja Venemaa vahelised suhted on täna sõbralikumad kui kunagi varem. Idanaaber räägib oma kuuluvusest Euroopasse ja visioonist saada Euroopa Liidu liikmeks; Venemaa on kaasatud koostöösse NATO-ga.

Venemaale on saabumas stabiilsus ja kümnekonna aasta jooksul välismaale investeeritud raha on hakanud ja hakkab veelgi riiki tagasi voolama. Kokku arvatakse, et sellist raha on kuni 200 miljardit USA dollarit. Kui lisada siia veel madalad maksud, siis on palju põhjusi, miks Venemaale raha investeerida. Ning seda teevad täna nii Vene ettevõtjad kui rahvusvahelised suurettevõtted. Venemaa eksport kasvab, Venemaa impordi kasvuks ennustatakse lähiaastatel 15-20 protsenti.

Aga Eesti kaupade ekspordil on topelttollid. Lisaks on meil naabrite soomlaste, lätlaste või leedulastega võrreldes kõige kehvem arusaamine Venemaal toimuvast. Me oleme ehitanud enda ja idanaabri vahele kõrge müüri. Ainult, et Euroopa ja Venemaa vahel ei ole müüri.

Uuesti tuleks lahti mõtestada Vene turu olemus. Kui eestlased räägivad Venemaa turust, siis tavaliselt räägitakse sellest, kuidas seal porgandit ja pekki müüa. Need ajad on möödas. Venemaa toodab ise oma toidu ja toodab palju odavamalt. Meil ei ole võimalik oma tööjõumahukaid tooteid Venemaale müüa. Peame müüma tooteid, mis on pigem teadmiste mahukad.

Täna tuleb mõelda, kuidas vältida meie allhanketööstuse tellimuste liikumist idapoolsetesse tehastesse. Ja kas oleme siin passiivsed või aktiivsed. Ehk kas ühel päeval öeldakse meile: vabandust, aga meie tellime nüüd oma kauba Venemaalt. Kas hoopis liigume ise oma tehastega ida poole või jookseme tootearendusega kogu aeg eest ära.

Selles mõttes näen ma Vene majanduse kiiret kasvu kui ohtu meie eksporttööstusele, sest korraga võib turule tulla suur hulk odavat tootmisvõimsust. Kuid seda ohtu on võimalik pöörata võimaluseks. Mõne aasta perspektiivis on võimalik, et Vene turu kiire kasvu tõttu ei jõua sealne tööstus nii kiiresti reageerida.

Kaotagem hoiakutest piirid. Kokkuvõttes: piirid muudavad maailma. Vanasti olid riikide piirid pigem füüsilised ja nende ületamine raske. Tänaseks päevaks on aga riigipiirid pigem psüühilised ning inimeste hoiakute ja arusaamade muutmine teatavasti on pikem protsess.

Laiendagem piire – seda esmalt oma mõtlemises ja hoiakutes. Selles peitub arengu võti.

* * *
Indrek Neivelt on Eesti Pangaliidu juhatuse esimees